Ponzi-skeemid said oma nime Charles Ponzi järgi, kes 1920. aastatel tuhandeid ameeriklasi ninapidi vedas. Seda skeemi kasutatakse väga laialdaselt veel tänapäevalgi. Mõned valdkonnad, kus seda skeemi kasutatakse: Trading (Forex scam), Matrix, Traffic Exchanges (Autosurf), HYIP, Multilevel Marketing (MLM) jpm investeeringutega seotud valdkonnad. Mõned valdkonnad on kõvasti eemaldunud ehtsast ponzi-skeemist, kuid mehhanism on ikkagi sellele väga ligilähedane. Just seda mehhanismi kasutades on paljud kompaniid suutnud ka endale ärimaailmas nime teha ja nii mõnigi neist legaalseks muutunud. Paljusid firmasid süüdistatakse veel tänapäevalgi ponzi-skeemi kasutamises.


.

Erinevalt püramiidskeemist tugineb ponzi-skeem enamasti tõelisele ärile. Kuid selle äri väärtus on kõvasti üle blufitud. Äri "edendamiseks" on vaja kapitali. Kergeusklikud investorid teevad oma sissemaksed ning saavad algul isegi "dividende". Tegelikult makstakse neile algul tagasi osa sissemaksetest. See tiivustab investoreid investeerima aina rohkem, et saada veelgi rohkem "dividende". "Dividendide" maksmine kestab seni, kuni jätkub "investeeringute" juurdevool. Kuid siis läheb asi kahtlaseks ning ühel hetkel on pood kinni ja suli rahaga välismaale kadunud.


Kes siis oli Charles Ponzi ja Kuidas töötas tema ponzi-skeem?
Itaalias sündinud mees, kes 1903.aastal 21. aastaselt emigreerus U.S.A-sse, taskus ainult 2,5$, kuid suure, miljon dollari unistusega peas.
Enne ponzi-skeemi sündi, pidas Charles Ponzi erinevaid ameteid: nõudepesija, kelner, kontoritööline, tõlk jpm. Jõudis ka 2 korda vangis istuda (USAs ja Kanadas): dokumentide võltsimise- ja immigratsiooniseaduse rikkumise eest . Asutas mitmeid kompaniisid, kuid ühegi kompaniiga ei olnud edu.
Kuulsale ideele tuli ta siis, kui talle saadeti posti teel Hispaaniast tellimuskiri tema kunagise nn "kollase lehe" väljaande jaoks. Ta märkas, et kirjaga oli kaasas talle veel tundmatu kupong (postal reply coupon), mis näitas, et saatja poolt on ka kinni makstud vastuse/tagasisaate kulud. Võrreldes selle kupongi hindasid C. Ponzi märkas ka seda, et selle kirja saatja maksis Hispaanias valuutakurssi arvestades ligikaudu 1 USA senti, kuid Ponzi sai postkontoris selle kupongi eest kirja edasitoimetamiseks 6 USA sendi eest postmarke. Vahe 1:6. Need rahvusvahelised maksemäärad olid kinnitatud IPU (International Postal Union) poolt 1907.a. Maailmasõja tagajärjel olid valuutakursid aga vahepeal muutunud. Lõviosa Euroopa valuutast oli langenud ning selline suur hinnavahe jäi IPU-le märkamata. Kupongidel seisid ikka vanad hinnamäärad. See oligi ponzi-skeemi sünni alguseks! Siin tekkisid ta esimesed fantaasiad, kuidas on võimalik teha, spekuleerides nende kupongidega, enneolematuid kasumeid. Üks ideedest oli siis osta kupongid odavama hinnaga nõrga majandusega riigist A ja realiseeida need valuutasse riigis B, kus on tugevam majanduskasv ja tulu tagasi U.S.A kapitali. Ta väitis oma tuttavatele ja parneritele, et suudab oma ideega teha kasumit koguni üle 400%.. Selle väitega leidis ta ka esimesed toetajad, kes olid nõus seda ideed finantseerima, sest iseenesest selline tehing, mida ärikeeles nimetatakse arbitrage-ks, ei olnud ebaseaduslik tegevus.

Detsember 1919.a. laenas ta mõned sajad dollarid ja asutas "Securities Exchange Company".
Kompanii realiseeris ja kustutas võlakirju. C. Ponzi lubas oma tuttavatele ja partneritele, idee toetajatele, investoritele 45. päeva jooksul 50%- ja/või 90. päeva jooksul 100%-st kasumit.
Ta väitis, et investorite raha investeeritakse kupongidega seotud operatsioonidesse ja et selle tehnoloogia on saladus. Tegelikkuses aga seda ei tehtud. Ei pidanud C. Ponzi ka mingit finants raamatupidamist. Nagu hiljem selgud, võltsis Ponzi ka dokumente näitamast, et investeeringud siiski toimuvad. Et tõestada oma "lubadusi" tegi ta ka mõningad väljamaksed esimestele investoritele. Edasine on teada, uued investorid tulid juba ise Ponzi kontorisse ja pakkusid raha.
1920.a juuliks oli investerinud tema ideesse 20 tuhat inimest enam kui 9 miljonit dollarit (9,8 milj.?). Oli ka palju selliseid investoreid, kes uskusid Ponzi ideesse, ei võtnudki oma kasumeid välja vaid reinvesteerisid. Ühest allikast leidsin, et investorite hulka kuulus ka 3/4 kogu Bostoni politseiametniku isikkooseisust.

Paljud ponzi-skeemi uurijad on arvamusel, et iseenesest see süsteem ei olnudki tol ajal ebaseaduslik, kuid kuna C. Ponzi armastas kangesti raha raisata, ostis kallleid kaupu, šikke riideid, uhke villa, andis juhtivatele ajakirjadele intervjuusid jne. See osutuski talle saatuslikuks. Ta langes iseenda ohvriks. Oli liiga optimistlik. Mõjukad inimesed ja ajakirjanikud hakkasid tundma suurt huvi tema finants edukuse üle ja esitasid üksteisele küsimusi, et kuidas on võimalik nii ruttu rikastuda. Ajaleht "Boston Post" paljastas 24 juulil 1920.a. Clarence W. Barroni abiga (kuulus finants analüütik) tema skeemi. Clarence W. Barron ütles, et katta kõik Ponzi kompanii investeeringud, peaks C. Ponzi kasutuses olema umbes 160.. 180 millionit kupongi. U.S.A Postiteenistus vastas, et sellises koguses kuponge pole ei kodumaal ega võõrsil ostetud. Tegelikkuses oli ringluses ainult 27 tuh. sellist kupongi. Investorite seas puhkes paanika, kuid imekombel suutis Ponzi ka sellest olukorrast pääseda, suutes väljaspool kontorit välja maksta kolme päevaga mingi osa rahast (2 milj. dollarit) investorile, kes tulid oma raha tagasi nõudma. Ühest kinnitamata allikast leidsin, et see summa oli 7,8 milj. Sellega võitis Ponzi mingi aeg rahva silmis veel rohkem usaldust ja see tegi ta veel kuulsamaks. Samuti oli Charles osav rääkija. Juba siis taheti kontrollida tema finants raamatupidamist. Ta kohtus paljude riigiametnikega ja oskas neid ajutiselt ümber veenda. Samuti suutis ta nii mõnelegi investorile auku pähe rääkida, ikka veel oma kupongi idee äri väärtust on üle bluffida ning paljud ei nõudnud ka peale sellist paljastust oma raha tagasi. Peale seda vahejuhtumit ja toetajaskonna kasvu, oli tal plaanis kohe realiseerida uusi ideid ja luua veel uusi kompaniisid, panke. Ta tundis, et tema kompanii on määratud varem või hiljem hukule. Oli vaja raha väljamksmiseks endistele investoritele, uusi ideid ja uusi finantseerijaid oma uutele ideedele. Üks plaanidest oli ka osta 300 milj. dollari eest Ameerika Sõjalaev ja teha sellest U.S.A. ujuvaks kaubakeskuseks. Selleks palgatud reklaami agent nähes läbi Ponzi kavatsusi, pöördus ajakirjanduse poole ja nimetas teda "finants idioodiks". Tema plaanid jäidki plaanideks. Ajakirjandus jätkas oma artikklitega ja USA Föderaalagendid, kes siiamaani oli tema vastu jõuetud, tegid 10. augustil 1920 ka oma esimesed sammud. Nad peatasid kõik sissetulekud ja läksid tema raamatupidamist kontrollima. Kontrolli käigus ei leitud vajalik kogust kuponge. Lõpuks tunnistati "Securities Exchange Company" pankrotiks, mis viiski Charles Ponzi elu uuesti kohtupinki. Kohtus suutis C. Ponzi tõestada ainult väikse osa kupongide ostu tehingust.
Selle skeemiga pettis Charles kergemeelsetelt investoritelt välja u. 15 miljonit dollarit. Kohtuprotsesside jooksul pankrotistus 5 panka.

Lugedes kõiki saadaolevaid artikkleid võib oletada, et Charles Ponzi idee ehk polnudki paha ja kui ta oleks tõesti tegelenud nende kupongide ostu ja realiseerimisega, võimalik, et kõik oleks ka hästi läinud, finantseerijaid ju oli. Kuid kuna mehel oli aastaid kinnisideeks ruttu rikkaks saada, siis see tema selline "quick-rich scheme" oli ka tema üpriski kiireks "tähelennu" lõpuks. Tema kupongidega seotud ponzi-skeem töötas 8 kuud.
Muide vanglakaristuseks oli 5 aastat, kandes ära ainult 3 a. Ja see ei jäänud ta viimaseks vanglakaristuseks.

Mitte alati pole ponzi-skeemid alguse saanud pahausksetest ideedest. Mingi ettevõtmise jaoks on laenatud raha, kuid äri hakkab loodetud tulu asemel tootma kahjumit. Meeleheites ettevõtjad müüvad oma hinge kuradile, pannes kõik panused ühele kaardile. Uue aja ponzideks on näiteks Briti ajalehemagnaat Robert Maxwell, väärtpaberimaakler Nick Leeson, moeinvestor Enelin Meiusi, muusikaärimees Jüri Makarov...

Mitmete riikide valitsused kasutavad riigeelarve tasakaalustamiseks ponzi-skeemi: vanad võlakirjaemissioonid kustutatakse tavaliselt uute emissioonide müümisest saadava rahaga. Sisuliselt makstakse praegusi võlgu meie laste rahaga.

Plahvatuslikel aktsiabuumidel New Yorgi ja Tallinna börsidel on tegelikult väga suur sarnasus püramiid- ja ponzi-skeemidega: nende näiline edu põhines ühelt poolt uute investorite juurdemeelitamisel, teisalt aga ei suutnud needsamad investorid vastu seista kiusatusele panna mängu üha rohkem oma raha. Ahnus läks lõpuks nii suureks, et börsile paisati laenatud raha. Varem või hiljem pidi aktsiamull lõhki minema.

Mõningad gigantsed ponzi kompaniid: Enron Corporation, WorldCom

Näiteks U.S.A.-s on olemas nn Riiklik Väärtpaberi- ja Börsikomisjon SEC (U.S.A. Securities and Exchange Commission), kes uurib/inspekteerib ebaseaduslikul (ka ponzi-skeemi) teel raha omandamist/kasutamist suurtes kompaniides ja tihti ka raputab neid, külmutab arveid jne.
SEC-i tegevuse aluseks on Investeerimisfirmade Seadus (Investment Companies Act, 1940) ja Investeeringujuhtide seadus (Investment Advisors Act) ning tal on laiad volitused teostada inspektsioone ning kontrolle (ka etteteatamata) ning algatada kohtumenetlust.

Leidsin, et ka Eesti LHV väärtpaberi kontod on selle komisjoni poolt korra külmutatud LHV Corporate News 17.11.2005


Ponz'ist ja selle skeemist netis:
Charles K. Ponzi Website
http://home.nycap.rr.com/useless/ponzi



Püramiidskeem



Matrix skeem (sarnaneb püramidii skeemile) :